Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Kui umbes 2,5 aastat tagasi E Eestist ära sõitis, oli mul sellest väga kahju ma ma ei kujutanud päris täpselt ette, milline saab olema elu, kui mu parim sõbranna on teispool maakera. L läks talle pool aastat hiljem järgi. Meile jäi vaid ootusigatsus kuniks nad lõpuks koju naasevad.
Kui E&L viimane kord Eestis käisid, siis otsustasime A-ga neid vastu võtta nagu kord ja kohus: tervitasime neid lennujaamas kandikuga, millel ootasid kiluvõileivad ja pitsidesse välja valatud Lõuna-Eesti samakas. Kuigi E kilu ei söö, oli ta suurest heameelest nõus lennujaamas ka mustast kiluleivast ampsu võtma. L paistis see-eest võileibade üle üsna rõõmustavat.
Mõtlesime A-ga, mida neile taas lahkudes kaasa anda sellist, mis neile meelde jääks ja meid reisil meenutaks. Mina otsisin välja pildid sõpradega veedetud ühisest Jõuluüritusest ning mõned ka meie perest, A mõned enda perest ja enda tehtud imelistest Tallinna vaadetest. Köitsime need paelaga kokku, mida katsid värvilisest paberist meisterdatud kaaned, kuhu kinnitatud viimasel hetkel lõpetatud E&L-i heegeldatud nimed. Lennujaamas seda väikest lahkumiskingitust üle andes vallandus pisaralaviin. Alati on kahju, kui head sõbrad pikaks ajaks kaugele lähevad.
Otsustasime A-ga juba tol korral ära, et kui E&L lõplikult koju saabuvad, tuleb neid vastu võtta nagu kord ja kohus, nii et ikka alatiseks positiivselt meelde jääks. Kui algselt käisid E&L välja idee saabuda koju mööda Trans-Siberia raudteed, lõpetades rongiga Balti Jaamas, kliksas meil A-ga ära, et nad tuleks sel juhul vastu võtta perroonil punaste nelkide ja puhkpilliorkestriga. E&L-i plaanid aegamööda aga muutusid ja meie ideed said tasapisi küpsemaks.
Kui A naases Sri Lankalt, kus oli E&L-ga koos ringi reisinud ning oma reisimuljetamise lõpetas, arvas ta, olgugi alles septembri algus, ent detsember pole kaugel ja peaksime panema täpsema plaani paika, kuidas me E&L-i vastu võtame, kui nad lõplikult koju saabuvad. Saime omavahel veel paar korda kokku ning plaan hakkas tasapisi rohkem ilmet võtma.
Laiendasime oma korraldusmeeskonda veel kolme liikme võrra + M, kes kodus kuulas ja meie lennukaid ideid veidi kritiseeris, püüdes meid kohati maapeale tagasi tuua. Meie lõplik plaan pidi paika saama novembri lõpuks, enne seda kui M-ga kahekesi Vietnamisse lendasime, et seal E&L-ga umbes nädalajagu päevi koos veeta. Oluline oli veel paika panna peo kuupäev, enne kui saame kutsed külalistele laiali saata ja loota, et saladust hoitakse ning E&L-i üllatus on täielik.
Kuupäeva paika panemisega oli meil väikene probleem. E&L teatasid, et nende tagasilennu piletid on tühistatud ning nad peavad endale organiseerima uued lennud. Seega polnud neil päris täpselt aimugi millal nad lõplikult koju jõuavad. Et meie soov oli pidu korraldada just nende korteris, kus nad küll hetkel sees ei elanud, ent kuhu nad kindlasti tahtsid tulla üsna kohe peale naasmist, siis pidime tagama ettevalmistuste tegemise võimaluse ja nende korterist eemale hoidmise kuniks peoni. See tähendas omakorda, et pidu sai toimuda vaid üksnes vahetult peale nende koju saabumist. Lõpuks sai selgeks: lennuk koos E&L-ga maandub 16. detsembri hilisõhtul ja pidu peab toimuma esmaspäeva, 17. detsembri õhtul peale klassikalise tööaja lõppu. Vähemalt üks, peaaegu kõige olulisem detail, sai lõpuks paika.
Minu ülesandeks oli läbi rääkida E emaga võimalus teha pidu E&L-i korteris Pääskülas, saada selleks luba, võtmed ning kütmisvõimalus, sest pind, mis on pikka aega kütmata, tahab enne peo tegemist ikkagi korralikult soojaks saada. Kui E ema nõusolek käes, sai hakata ellu viima meie kohati võimatuna näivaid ideid peo teostamiseks.
Kui E&L Eestimaalt esimest korda pikemaks lahkusid, korraldasid nad kumbki lahkumispeo. Õnneks olid nad kutsed sõpradele laiali saatnud viisil, et meiliaadressid jäid meili päisesse nähtavale. Otsisin need kutsed üles ja sealt saimegi endale üllatuspeo külaliste nimekirja, mida täiendasime teada olevalt veel paari nimega. Enne meie Vietnamisse lendu saatsime kutsed laiali, ent 2 aastat on piisavalt pikk aeg, et inimesed jõuaksid oma meiliaadresse vahetada, nii et kõik külalised kirja kätte ei saanudki. Kordki oli meil siiras hea meel Facebooki olemasolu üle, kust õnnestus leida üles nii mõnigi kaduma läinud E&L-i sõber.
Vietnamis olles oli minu ülesandeks kindlaks teha, et E&L kuidagi meie kaudu ees ootavast peost teada ei saaks. Meil oli küll FB-sse tehtud salajane korraldusmeeskonna veidra nimega grupp, ent oma läpakat E&L-ile reisil laenates pidin alati kindel olema, et olen oma FB kontolt igaks juhuks välja logitud. Sama kehtis meilboksi kohta. Lisaks enda sõnade kontroll, sest endalgi oli eesootavast peost suur elevus sees ja nii väga oleks tahtnud neile rääkida, kui äge see kõik on, mis neid ees ootab. Peale reisi avastasin, et viimaste avatud dokumentide all oli nii kutse tekst kui korraldusmeeskonna protokollid ilusti nähtavad - neid aga E&L ilmselt otsida ei osanud ja saladus jäi peo toimumiseni kaitstuks.
Päev enne E&L-i saabumist saime korraldusmeeskonnaga kokku E&Li korteris, et teha seal ära peo ettevalmistused ja rääkida veelkord läbi nii päevaplaan kui viimased lahtised asjad. E vanaema lasi meid ilusasti tuppa ning võimaldas meil mõnusasti omaette askeldada - mööbel paika, tehnika ja valgustus üles, viimane kontroll, mis kohapeal olemas ja kasutatav on. Jätkasime oma plaanikomitee koosolekut Pääsküla BabyBackis.
Tegin veel viimase kõne E emale, et kõik üle kontrollida ning sain sealt hoiatava noodi: E&L võivad teadmatusest teha endale esimeseks tagasituleku päevaks mingeid plaane, mis võivad meie plaanid kõik pea peale keerata ja seetõttu tuleks meil neile ikkagi mingi vihje anda. Panime pead kokku ja nuputasime veidi. Hetk hiljem oli meil plaan valmis ning palusime selle täitmiseks teenindajalt patakat joogiklaasi aluseid ja musta markerit.
Ausalt öeldes oli kogu protsessi organiseerimine niivõrd lõbus, et peale igat omavahelist plaanikomitee kohtumist vajasid kõhulihased puhkust, et naermisest valulikuks jäämisest tasapisi tagasi tõmmata. Meie viimaseks tingimuseks oli, et peo ajal 38. nädalat rase üks peaorganisaatoritest peo õhtul sünnitama ei hakkaks - niivõrd meeldejäävat õhtut me nüüd ka L&E-le korraldada ei tahtnud. Siinkohal on paslik tänada vastset ilmakodanikku suurepärase koostöö eest!
Kui E&L Tallinna lennujaamas maandusid, tervitasime neid seekord kiluvõileibade ja samaka asemel värske Kroonika ning krüsanteemidega. Kui esimesed kallistused ja tervitused olid üle antud, võtsin taskust välja joogiklaasi alused ja palusin E&L-l kohapeal kokku panna sõnum, mis sõna haaval alustele kirjutatud oli. Nad vaatasid mind veidi segaduses näoga, ent suures koju saabumise eufoorias laotasid alused radiaatorile ja panid sõnumi enam-vähem kokku, andes seal juures tõotuse kõigest osa võtta, saamata isegi aru, kuhu nad mässitud on.
Käes oligi suur ja tähtis päev. Hommikul laadisin eelmisel päeval valmis ostetud ja osaliselt ka tehtud söögid autosse ning sõitsin tööle. Olime kokku leppinud, et tervitame E&L-i punaste nelkidega, kuid keset detsembrit nende saamine polnud just lihtne ülesanne. Peale põhjalikku Rocca keskuse kammimist suutsin ka selle ülesandega hakkama saada. Nüüd jäi vaid oodata, et kell 14 saaks ning peo suunas kõik asjad tasapisi liikuma hakkaksid, igas olulises kontrollpunktis kindlaks tehes, et kõik liigub plaanipäraselt.
Sama päeva hommikul püüdis E veidi pärastlõunasest ootamatult kaela tulnud kohustusest kõrvale hiilida. Seda ma talle ei võimaldanud. E eest midagi varjata on suhteliselt keeruline ülesanne, pealegi on ta ülimalt kirgas pliiats kõikvõimalikest vihjetest läbi hammustamisel, ent tol hetkel ei kujutanud ta täpselt ette, kui ulatuslik programm neid ootab ja seetõttu ei osanud ta ka kedagi teist väga pinnida, ka H-ga rääkides ei kahtlustanud E kuidagi tema kaasatust. Minu lennujaamas söödaks andmine oli lausa ideaalne plaan. Istusin arvuti taga ja irvitasin oma ette.
Kell 14:30 võtsid S ja A E&L-i E vanematekodust peale. E&L pidid ootel olema heas tujus, täis kõhu ning sooja pesuga. Meid heidutas kergelt mõte, et S on L sõber ning A E sõber, kes said omavahel üldse tuttavaks peo organiseerimise käigus ja kui E&L veidigi mõtlevad, peaks neil tekkima küsimus, kuidas S ja A üksteist üldse tunnevad. Üllataval kombel seda küsimust aga ei tulnudki.
Otsustasime E&L-ile korraldada tagasi ellu integreerumise ringkäigu ehk näidata neile kohti, mis on uued ja nende eemal oleku ajal avatud. S ja A viisid nad kõigepealt Teletorni, kus neil tuli sisse lugeda väike uudisklipp ning torni tipust uudistada vaadet Tallinnale. Seejärel ootas neid ees Lennusadam. Esmaspäeviti on Lennusadama siseruumid paraku suletud, kuid õues see-eest piisavalt ruumi ja vaatamist, mis aega sisustavad. Selleks ajaks oli väljas pimedaks läinud ning õues 15-kraadine külm tundus veelgi jahedam.
Lennusadamast edasi juhatas tee neid Balti Jaama, et sõita rongiga Pääskülla. Seal lahkus A nende meeldivast seltskonnast ning E&L jäid talle uskumatul ilmel järele vaatama, hinges kahtlus millegi väikese toimumisest. Terve rongisõidu kedagi nende ja S-ga ei liitunud, mistõttu oli perroonil ootav üllatus veelgi suurem.
Olime Pääsküla raudteejaamas plaaninud E&L-i vastu võtta punase vaiba, rahvatantsijate etteaste ja punaste nelkidega. Tunnike enne etteastet sain rahvatantsijatelt aga sõnumi, et haigestumise tõttu jääb nendepoolne teema ära ning nii lühikese etteteatamisajaga polnud meil mitte kuskilt enam uusi tantsijaid organiseerida. Niisiis pidime plaani kiirelt ringi mängima: hoolimata räigest pakasest, mis tungis läbi kõikide riidekihtide ja ähvardas nina otsast hammustada, ootasime neid sõpradega perroonil põlevate tõrvikute, punaste nelkide ja säraküünaldega - see ilme, mis valitses E&L näol, kui rongi uksed avanesid, oli sõnulseletamatu. Õhtu oli selle hetkega juba täiesti korda läinud.
Jalutasime E&L-i juurde koju, kus ootasid ülejäänud sõbrad ja soe tee. E&L tegid kiire poepeatuse, nii et oma koju jõudsid nad viimastena. Õues põlesid pilkases pimeduses lume sees küünlad ja lumme otsapidi pistetud tõrvikud. Kui nad kodu ukse avasid, tervitasid lisaks sõpradele neid ka elav muusika, mille taustaks jooksis seinal erinevatest reisidest ja üritustest kokku pandud pildiesitlus ning värvivalgusega ilmsetatud toanurgad, lisaks küünaldele ning soojale verivorstile ahjukartulite ja praekapsaga. Pidu jäi meenutama tagasitulemast reaalsusse kast, milles ootasid neid sõprade poolt jäetud praktilised kingitused, mille abil igapäevasesse Eesti ellu kergem integreeruda on.
E&Li emotsioonid olid ülevoogavalt suuremad, kui hinge suutis üldse mahtuda. Sellised asjad ei juhtu ju kunagi päriselus, vaid ikka ainult Hollywooodi filmides! Me saime sellega hakkama! See on viimase aja parim üritus, mida ma üldse korraldanud olen. Pidu õnnestus täielikult, üllatus oli veelgi suurem, kui julgesime loota. Tänan kõiki suurepärase panuse eest üritusse. Pidu oli vägev ja kogu päev tegelikult suurepärane ning täitis meie eesmärki E&L-le korraldada positiivsete emotsioonidega meeldejääv päev ning anda märku, et neid oodati väga tagasi. Ilma sõprade osaluseta oleks see olnud võimatu! Mina tänan.
Kui E&L viimane kord Eestis käisid, siis otsustasime A-ga neid vastu võtta nagu kord ja kohus: tervitasime neid lennujaamas kandikuga, millel ootasid kiluvõileivad ja pitsidesse välja valatud Lõuna-Eesti samakas. Kuigi E kilu ei söö, oli ta suurest heameelest nõus lennujaamas ka mustast kiluleivast ampsu võtma. L paistis see-eest võileibade üle üsna rõõmustavat.
Mõtlesime A-ga, mida neile taas lahkudes kaasa anda sellist, mis neile meelde jääks ja meid reisil meenutaks. Mina otsisin välja pildid sõpradega veedetud ühisest Jõuluüritusest ning mõned ka meie perest, A mõned enda perest ja enda tehtud imelistest Tallinna vaadetest. Köitsime need paelaga kokku, mida katsid värvilisest paberist meisterdatud kaaned, kuhu kinnitatud viimasel hetkel lõpetatud E&L-i heegeldatud nimed. Lennujaamas seda väikest lahkumiskingitust üle andes vallandus pisaralaviin. Alati on kahju, kui head sõbrad pikaks ajaks kaugele lähevad.
Otsustasime A-ga juba tol korral ära, et kui E&L lõplikult koju saabuvad, tuleb neid vastu võtta nagu kord ja kohus, nii et ikka alatiseks positiivselt meelde jääks. Kui algselt käisid E&L välja idee saabuda koju mööda Trans-Siberia raudteed, lõpetades rongiga Balti Jaamas, kliksas meil A-ga ära, et nad tuleks sel juhul vastu võtta perroonil punaste nelkide ja puhkpilliorkestriga. E&L-i plaanid aegamööda aga muutusid ja meie ideed said tasapisi küpsemaks.
Kui A naases Sri Lankalt, kus oli E&L-ga koos ringi reisinud ning oma reisimuljetamise lõpetas, arvas ta, olgugi alles septembri algus, ent detsember pole kaugel ja peaksime panema täpsema plaani paika, kuidas me E&L-i vastu võtame, kui nad lõplikult koju saabuvad. Saime omavahel veel paar korda kokku ning plaan hakkas tasapisi rohkem ilmet võtma.
Laiendasime oma korraldusmeeskonda veel kolme liikme võrra + M, kes kodus kuulas ja meie lennukaid ideid veidi kritiseeris, püüdes meid kohati maapeale tagasi tuua. Meie lõplik plaan pidi paika saama novembri lõpuks, enne seda kui M-ga kahekesi Vietnamisse lendasime, et seal E&L-ga umbes nädalajagu päevi koos veeta. Oluline oli veel paika panna peo kuupäev, enne kui saame kutsed külalistele laiali saata ja loota, et saladust hoitakse ning E&L-i üllatus on täielik.
Kuupäeva paika panemisega oli meil väikene probleem. E&L teatasid, et nende tagasilennu piletid on tühistatud ning nad peavad endale organiseerima uued lennud. Seega polnud neil päris täpselt aimugi millal nad lõplikult koju jõuavad. Et meie soov oli pidu korraldada just nende korteris, kus nad küll hetkel sees ei elanud, ent kuhu nad kindlasti tahtsid tulla üsna kohe peale naasmist, siis pidime tagama ettevalmistuste tegemise võimaluse ja nende korterist eemale hoidmise kuniks peoni. See tähendas omakorda, et pidu sai toimuda vaid üksnes vahetult peale nende koju saabumist. Lõpuks sai selgeks: lennuk koos E&L-ga maandub 16. detsembri hilisõhtul ja pidu peab toimuma esmaspäeva, 17. detsembri õhtul peale klassikalise tööaja lõppu. Vähemalt üks, peaaegu kõige olulisem detail, sai lõpuks paika.
Minu ülesandeks oli läbi rääkida E emaga võimalus teha pidu E&L-i korteris Pääskülas, saada selleks luba, võtmed ning kütmisvõimalus, sest pind, mis on pikka aega kütmata, tahab enne peo tegemist ikkagi korralikult soojaks saada. Kui E ema nõusolek käes, sai hakata ellu viima meie kohati võimatuna näivaid ideid peo teostamiseks.
Kui E&L Eestimaalt esimest korda pikemaks lahkusid, korraldasid nad kumbki lahkumispeo. Õnneks olid nad kutsed sõpradele laiali saatnud viisil, et meiliaadressid jäid meili päisesse nähtavale. Otsisin need kutsed üles ja sealt saimegi endale üllatuspeo külaliste nimekirja, mida täiendasime teada olevalt veel paari nimega. Enne meie Vietnamisse lendu saatsime kutsed laiali, ent 2 aastat on piisavalt pikk aeg, et inimesed jõuaksid oma meiliaadresse vahetada, nii et kõik külalised kirja kätte ei saanudki. Kordki oli meil siiras hea meel Facebooki olemasolu üle, kust õnnestus leida üles nii mõnigi kaduma läinud E&L-i sõber.
Vietnamis olles oli minu ülesandeks kindlaks teha, et E&L kuidagi meie kaudu ees ootavast peost teada ei saaks. Meil oli küll FB-sse tehtud salajane korraldusmeeskonna veidra nimega grupp, ent oma läpakat E&L-ile reisil laenates pidin alati kindel olema, et olen oma FB kontolt igaks juhuks välja logitud. Sama kehtis meilboksi kohta. Lisaks enda sõnade kontroll, sest endalgi oli eesootavast peost suur elevus sees ja nii väga oleks tahtnud neile rääkida, kui äge see kõik on, mis neid ees ootab. Peale reisi avastasin, et viimaste avatud dokumentide all oli nii kutse tekst kui korraldusmeeskonna protokollid ilusti nähtavad - neid aga E&L ilmselt otsida ei osanud ja saladus jäi peo toimumiseni kaitstuks.
Päev enne E&L-i saabumist saime korraldusmeeskonnaga kokku E&Li korteris, et teha seal ära peo ettevalmistused ja rääkida veelkord läbi nii päevaplaan kui viimased lahtised asjad. E vanaema lasi meid ilusasti tuppa ning võimaldas meil mõnusasti omaette askeldada - mööbel paika, tehnika ja valgustus üles, viimane kontroll, mis kohapeal olemas ja kasutatav on. Jätkasime oma plaanikomitee koosolekut Pääsküla BabyBackis.
Tegin veel viimase kõne E emale, et kõik üle kontrollida ning sain sealt hoiatava noodi: E&L võivad teadmatusest teha endale esimeseks tagasituleku päevaks mingeid plaane, mis võivad meie plaanid kõik pea peale keerata ja seetõttu tuleks meil neile ikkagi mingi vihje anda. Panime pead kokku ja nuputasime veidi. Hetk hiljem oli meil plaan valmis ning palusime selle täitmiseks teenindajalt patakat joogiklaasi aluseid ja musta markerit.
Ausalt öeldes oli kogu protsessi organiseerimine niivõrd lõbus, et peale igat omavahelist plaanikomitee kohtumist vajasid kõhulihased puhkust, et naermisest valulikuks jäämisest tasapisi tagasi tõmmata. Meie viimaseks tingimuseks oli, et peo ajal 38. nädalat rase üks peaorganisaatoritest peo õhtul sünnitama ei hakkaks - niivõrd meeldejäävat õhtut me nüüd ka L&E-le korraldada ei tahtnud. Siinkohal on paslik tänada vastset ilmakodanikku suurepärase koostöö eest!
Kui E&L Tallinna lennujaamas maandusid, tervitasime neid seekord kiluvõileibade ja samaka asemel värske Kroonika ning krüsanteemidega. Kui esimesed kallistused ja tervitused olid üle antud, võtsin taskust välja joogiklaasi alused ja palusin E&L-l kohapeal kokku panna sõnum, mis sõna haaval alustele kirjutatud oli. Nad vaatasid mind veidi segaduses näoga, ent suures koju saabumise eufoorias laotasid alused radiaatorile ja panid sõnumi enam-vähem kokku, andes seal juures tõotuse kõigest osa võtta, saamata isegi aru, kuhu nad mässitud on.
Käes oligi suur ja tähtis päev. Hommikul laadisin eelmisel päeval valmis ostetud ja osaliselt ka tehtud söögid autosse ning sõitsin tööle. Olime kokku leppinud, et tervitame E&L-i punaste nelkidega, kuid keset detsembrit nende saamine polnud just lihtne ülesanne. Peale põhjalikku Rocca keskuse kammimist suutsin ka selle ülesandega hakkama saada. Nüüd jäi vaid oodata, et kell 14 saaks ning peo suunas kõik asjad tasapisi liikuma hakkaksid, igas olulises kontrollpunktis kindlaks tehes, et kõik liigub plaanipäraselt.
Sama päeva hommikul püüdis E veidi pärastlõunasest ootamatult kaela tulnud kohustusest kõrvale hiilida. Seda ma talle ei võimaldanud. E eest midagi varjata on suhteliselt keeruline ülesanne, pealegi on ta ülimalt kirgas pliiats kõikvõimalikest vihjetest läbi hammustamisel, ent tol hetkel ei kujutanud ta täpselt ette, kui ulatuslik programm neid ootab ja seetõttu ei osanud ta ka kedagi teist väga pinnida, ka H-ga rääkides ei kahtlustanud E kuidagi tema kaasatust. Minu lennujaamas söödaks andmine oli lausa ideaalne plaan. Istusin arvuti taga ja irvitasin oma ette.
Kell 14:30 võtsid S ja A E&L-i E vanematekodust peale. E&L pidid ootel olema heas tujus, täis kõhu ning sooja pesuga. Meid heidutas kergelt mõte, et S on L sõber ning A E sõber, kes said omavahel üldse tuttavaks peo organiseerimise käigus ja kui E&L veidigi mõtlevad, peaks neil tekkima küsimus, kuidas S ja A üksteist üldse tunnevad. Üllataval kombel seda küsimust aga ei tulnudki.
Otsustasime E&L-ile korraldada tagasi ellu integreerumise ringkäigu ehk näidata neile kohti, mis on uued ja nende eemal oleku ajal avatud. S ja A viisid nad kõigepealt Teletorni, kus neil tuli sisse lugeda väike uudisklipp ning torni tipust uudistada vaadet Tallinnale. Seejärel ootas neid ees Lennusadam. Esmaspäeviti on Lennusadama siseruumid paraku suletud, kuid õues see-eest piisavalt ruumi ja vaatamist, mis aega sisustavad. Selleks ajaks oli väljas pimedaks läinud ning õues 15-kraadine külm tundus veelgi jahedam.
Lennusadamast edasi juhatas tee neid Balti Jaama, et sõita rongiga Pääskülla. Seal lahkus A nende meeldivast seltskonnast ning E&L jäid talle uskumatul ilmel järele vaatama, hinges kahtlus millegi väikese toimumisest. Terve rongisõidu kedagi nende ja S-ga ei liitunud, mistõttu oli perroonil ootav üllatus veelgi suurem.
Olime Pääsküla raudteejaamas plaaninud E&L-i vastu võtta punase vaiba, rahvatantsijate etteaste ja punaste nelkidega. Tunnike enne etteastet sain rahvatantsijatelt aga sõnumi, et haigestumise tõttu jääb nendepoolne teema ära ning nii lühikese etteteatamisajaga polnud meil mitte kuskilt enam uusi tantsijaid organiseerida. Niisiis pidime plaani kiirelt ringi mängima: hoolimata räigest pakasest, mis tungis läbi kõikide riidekihtide ja ähvardas nina otsast hammustada, ootasime neid sõpradega perroonil põlevate tõrvikute, punaste nelkide ja säraküünaldega - see ilme, mis valitses E&L näol, kui rongi uksed avanesid, oli sõnulseletamatu. Õhtu oli selle hetkega juba täiesti korda läinud.
Jalutasime E&L-i juurde koju, kus ootasid ülejäänud sõbrad ja soe tee. E&L tegid kiire poepeatuse, nii et oma koju jõudsid nad viimastena. Õues põlesid pilkases pimeduses lume sees küünlad ja lumme otsapidi pistetud tõrvikud. Kui nad kodu ukse avasid, tervitasid lisaks sõpradele neid ka elav muusika, mille taustaks jooksis seinal erinevatest reisidest ja üritustest kokku pandud pildiesitlus ning värvivalgusega ilmsetatud toanurgad, lisaks küünaldele ning soojale verivorstile ahjukartulite ja praekapsaga. Pidu jäi meenutama tagasitulemast reaalsusse kast, milles ootasid neid sõprade poolt jäetud praktilised kingitused, mille abil igapäevasesse Eesti ellu kergem integreeruda on.
E&Li emotsioonid olid ülevoogavalt suuremad, kui hinge suutis üldse mahtuda. Sellised asjad ei juhtu ju kunagi päriselus, vaid ikka ainult Hollywooodi filmides! Me saime sellega hakkama! See on viimase aja parim üritus, mida ma üldse korraldanud olen. Pidu õnnestus täielikult, üllatus oli veelgi suurem, kui julgesime loota. Tänan kõiki suurepärase panuse eest üritusse. Pidu oli vägev ja kogu päev tegelikult suurepärane ning täitis meie eesmärki E&L-le korraldada positiivsete emotsioonidega meeldejääv päev ning anda märku, et neid oodati väga tagasi. Ilma sõprade osaluseta oleks see olnud võimatu! Mina tänan.
