laupäev, 23. november 2013

Telefonide tarkvara vs mina

Mida aasta edasi, seda enam võimendub minu tehnikaaura. Mingil hetkel arvasin, et mulle vaid tundub nii ja olen sellega pigem hakanud juba harjuma, kuid enamjaolt on see lihtsalt kohati väga frustreeriv.

Minu käest on läbi käinud viimase ca 14 aasta jooksul julgelt rohkem kui paarkümmend erinevat telefoni, mida ühel või teisel moel mingil hetkel kasutanud olen. Ma ei saa just öelda, et ma telefone kuidagi ei hoiaks - kõikide nende telefonide peale olen ma suutnud kunagi väga palju aastaid tagasi, kui telefonidel veel välisantenn oli, ühe antenni pooleks istuda, samuti on mult varastatud ka vaid üks telefon. Reeglina ei ole probleem telefoni riistvaras ehk korpus ja füüsilised tükid jäävad üldjuhul terveks, ent millega telefonid minu käes vastu ei pea, on tarkvara. Kord on isegi mult üks telefon müüja poolt tagasi ostetud, sest nad ei suutnud tarkvara probleemi kõrvaldada.

Mu kallis kaasa ostis mulle veidi enam kui aasta tagasi uue Samsung Galaxy S+, millega olin vägagi rahul, kui välja arvata see, et kohe peale esmakordset telefoni sisse lülitamist hakkas telefon iseenesest restarti tegema. EMT kui telefoni müüja soovitas mul sim-kaart ära vahetada, pidi vigane olema, kuigi olin uue sim-kaardi saanud üsna hiljuti. Maksin sim-kaardi vahetuse raha ära ja tegin telefonile tehase seadete taastamise. Umbes kuu aega pidas telefon ennast enam-vähem normaalselt üleval ja siis hakkasid restardid taas pihta.

Kord käis telefon ka EMT-s garantiis mille käigus vahetati telefoni tarkvara versioon ära, ent viga ei suudetud tuvastada. Tarkvara vahetusega kadusid ka osad funktsioonid, mida antud telefoni puhul väga hindasin ja esmalt püüdis EMT mulle selgeks teha, et neid funktsioone pole antud telefonil kunagi olnudki. Kuigi lõpuks nad tunnistasid funktsioonide kadumist, siis paraku neid taastada enam võimalik ei olnudki.

Restardiharjumus jäi telefonile küll ka edaspidiseks alles ning ühel hetkel muutus telefon nii meeletult aeglaseks, et numbri valimise hetkest kutsuma asumiseni möödus ca 10 minutit - kes jaksab telefoni järgi nii kaua oodata, kui kõne tegemise vajadus on reeglina kohene (selleks ju number valitaksegi)? Või vahel tegi telefon ka iseseisvalt paarkümmend kõnet järjest. Kuniks ühel hetkel telefon enam peale tarkvara uuendust pilti lihtsalt enam ette ei võtnud. Nojah.

Ma ei julge käia välja taaskord sadu eurosid uue telefoni ostmiseks, et veenduda üsna peatselt peale ostu telefoni väga meeldivuses ja heas funktsionaalsuses, ent taaskord kasutuskõlbmatuks muutuvas tarkvaraveas. Ausalt öeldes võiks olla olemas teenus, kus saaks soodsa raha eest telefone rentida, nii et kui tarkvara minu auraga vastu ei pea, saaksin ma telefoni tagastada ning uue võtta. Ilmselgelt tuleks see minu puhul ka soodsam.

Vahepeal olen ma olude sunnil laenanud paar telefoni siit-sealt, et saaks midagi uut katsetada kuivõrd need vastavad minu vajadustele, kuid ühel lõppes sisemälu koheselt otsa, nii et isegi telefonis tehase poolt peale pandud rakendused end uuendada ei saanud - piisavalt mälu selleks lihtsalt polnud. Kolleegidelt kuulsin, et see pidi olema ka üks antud telefoniseeria tüüpviga, mistõttu pidi see telefon muutuma aeglaseks. Aeglaseks muutus ta küll, aga mitte nüüd nii jõhkralt, nagu mu otsad andnud Samsung. Teine laenatud telefon ilmutas 3. kasutuspäeval huvitavaid märke - puutetundliku ekraani teatud kohad lihtsalt ei tööta, nii et smse ja meile kirjutada ei ole võimalik, küll aga õnneks lugeda ja telefon on suhteliselt kiire. Tänu ekraani mittetoimimisele on ka telefoniraamatust keeruline nimesid valida. Ehk siis nüüd olen taas uue telefoni otsinguil.

Koju muretsesime endale lauatelefoni. Kui enamik lauatelefonist loobub, siis minu jaoks on lauatelefon täna hädavajalik - see on ainus viis mul üldse kellelegi helistada, kui selleks on kiire hädavajadus, sest mobiilide peale ei saa ma paraku selles loota. Mulle tundub, et ma peaks endale igapäevasel kasutuseesmärgil muretsema hoopis ühe vanakooli nuppudega telefoni, millel polegi sisuliselt tarkvara, aga oleksid füüsilised nupud, nii et saaks helistada ja smse saata. Samas on mul selle vanakooli telefoni kõrvale vaja siis mingit mõistliku suurusega alternatiivi, mida saaks kasutada meilide vaatamiseks, GPS-na, sportstrackerina ja netis surfamiseks ning muudeks vahel vajalikeks tegevusteks. On selliseid lahendusi üldse olemas, mis mind võiks aidata? Või on see sootuks märk, et ma peaks tehnika kasutamisest väljaspool hädavajalikke piire sootuks püüdma loobuda?

Muide, olgu siinkohal ka ääremärkusena öeldud, et reeglina telefonid, mis minu käes on peaaegu ellu jäänud, töötavad hiljem teiste käes veel pikka aega üpris laitmatult edasi. Samuti on vahel aidanud ka see, kui telefon pole olnud nö minu oma, ka siis kipuvad nad veidi korralikumalt käituma. Ja paraku ei laiene mu tehnikaaura üksnes telefonidele, vaid ka muule tehnikaga seonduvale, nt arvutid, Internet, mobiilsidelevi jms, nii et aeg-ajalt kasutavad mu IT-kolleegid mind testkasutajana, sest vead tulevad minuga üpris hästi välja. Kuidas oleks võimalik saada mõne telefonitootja telefonitestijaks? Ma usun, et sellest testimisest võidaksid kõik, nii tootja, kes leiab tarkvara vead, kui mina kasutajana, ent mismoodi seda realiseerida saaks?

kolmapäev, 6. november 2013

Vilede ja tuledega info virrvarr

Ma mäletan ühte Postimehe artiklikest ajast, mil käisin keskkoolis. E-maili kasutamine oli saanud just tuule tiibadesse, ent polnud veel päris peamine suhtlusvahend kõikjal. Mul oli olemas isiklik elektroonilise posti aadress ja arvuti kasutamise oskus ning ligipääs ka Internetile, mul oli palju aega ja suur huvi maailma asjade vastu. Ent minu meilboksis valitses enamjaolt tühjus - õigemini kõik kirjad, mis sinna laekusid, jõudsin ma korralikult läbi lugeda ja veel korralikumalt vastata. Neid kirju polnud palju ja oli päevi, mil minu postkasti ei laekunudki ühtki uut kirja.

Ühtäkki sattusin ma lugema toda väikest artiklikest Postimehe arvamusküljel, kus üks välismaise askeldamisega inimene kirjutas kuidas tema elektrooniline postkast ajab üle ääre ning reklaamidest ja spämmist rääkimata ei jõua ta ka vajalikele kirjadele vastata, vahel ka neid lugeda mitte. Ma olin hämmingus ja mul oli seda olukorda raske mõista. Mäletan oma emotsiooni, mille ajel oleks ma meeleldi tahtnud sellele naisterahvale kirjutada, et saatku ta kõik need üleliigsed kirjad mulle, ma lugenuks hea meelega.

Täna, palju aastaid hiljem, olen ma olukorras, kus liigne infotulv mu meilboksis on matnud mind enda alla ning mul on huvi kadunud arvuti taga vabal ajal istumise osas ja ninapidi oma meilboksis olemisest. Reklaamkirju ja spämmi tuleb niivõrd palju, et kõik vajalikud kirjad kipuvad nende vahele lihtsalt kaduma. Vanasti sirvisin ma enamuse reklaamkirjadest (küll mitte spämmi) oma meilboksist läbi ja nii olin ma kursis kõikvõimalike sooduspakkumistega, mida võis vaja minna. Ka oli mul harjumus lapata postkasti toodavaid reklaamlehti. Nüüd lähevad reklaamkirjad ja -lehed otse prügikasti neid avamata.

Eile sain uuel tasemel telefonimüügi osaliseks. Telefonimüük on muutunud niivõrd igapäevaseks, et reeglina võõralt numbrilt mobiilile laekuv kõne ongi taas mingi toote või teenuse pakkumine, mida ma tegelikult kuidagi ei vaja, ent minu tegevus ja mõte on katkestatud ning väärtuslik aeg kulutatud mitte mingil eesmärgil. Nii laekus ka eile mulle entusiastliku telefonimüüja kõne, kes kiiresti vuristades pakkus meie ettevõttele, millel on üksnes veebipood, võimalust ettevõtet lisada GPS-i kaardile, et kliendid meie juurde paremini kohale jõuaksid. Kui küsisin, kuidas kliendid läbi GPS-i veebipoodi tulevad, vastati teispool toru vaid ahah ja visati toru hargile. Ei mingit lõpetamissõnumit ega head aega jätmist. Kõik. Ilmselgelt ei olnud mina sobilik klient ja seega polnud mõtet minu peale oma ressurssi rohkem raisata, aga kuhu jäi elementaarne viisakus? Ma tundsin end nagu nurka visatud kalts. Või õigem oleks vist öelda ärakasutatuna, sest teispool toru olnud isikut huvitas üksnes mu raha ja ei midagi muud - ei mu ettevõte, ettevõtte vajadused ega võimalused. Kui jätkusuutlik on aga selline müük tegelikult?

Tänu säärastele telefonimüüjatele, kes paraku ka tuima järjepidevusega mu tööl olevale lauatelefonile helistavad, olen omandanud jäiga hoiaku sellise kõne alguses kiirelt öelda ei ning kõne lõpetada, korralikult süvenematagi, mida pakutakse. Sellisele teguviisile on kaasa aidanud edukalt ka need ettevõtted, kes ei suuda oma kliendibaasi korralikult hallata ja nii pakutakse ühte ning sama toodet ühele ja samale potentsiaalsele kliendile korduvalt. Sellest eitava hoiaku seinast läbi närimiseks peab olema teispool toru sümpaatne inimene.

Olenemata kõikvõimalikest reeglitest oma postkastis (tänu millele olen tekitanud postkasti ülereguleerimise ja seetõttu on sattunud ka osad väga olulised kirjad kas spämmi või otse prügikasti) on mul endiselt info üleküllastumise tunne. Ma suhtlen meeleldi inimestega telefonis, aga ainult siis, kui nad ka minu vastu austust üles näitavad. Mul on tunne, et minu aeg ja raskelt teenitud raha on liiga kallis selleks, et seda igale poole suvaliste asjade peale raisata. Ja ma tean, et olen tekitanud endale teadliku infosulu, sest ümbritsevat müra on liiga palju ja ühel hetkel on lihtsalt raske sellest kirjust vilede ja tuledega virrvarrist olulisi asju välja noppida ja meelde jätta. Ja nii on mul oht ka mõnest mind tegelikult huvitavast pakkumisest ise ilma jääda.

Sellegipoolest, täna ma mõistan väga hästi selle naise dilemmat, kes kirjutas Postimehes enam kui 10 aastat tagasi arvamusloos, kuidas infoühiskond ja -müra liiga teevad. Ja täna ma tahaksin meeleldi teada, mis on sest naisest saanud ning kuidas ta oma meilboksi probleemi tegelikult lahendas. Kuidas edasi orienteeruda selles hoomamatus ja väsitavas inforägastikus?