Paradiisirannad

Hommikul läks meil uni pealt ära üpris vara, nii et pidime veidi ootama, enne kui kell 8 basseiniala avati väikeseks ujumiseks. Päike tõusis kella 7 paiku ning basseinialasse hakaks päike sisse piiluma ühest nurgast alles napilt peale kaheksat. Sellegipoolest oli õhk juba üsna soe ning basseinivesi julgelt vähemalt 25 kraadi. Samas alas asus ka väike mullivann, mille kerge auramise kirjutasime hommikuse õhu arvele kuniks sinna sisse ronisime - mullivanni vesi oli 40-kraadine, nagu oleks otsapidi saunas istunud. Umbes sarnase kogemuse saab Pärnus Estonia termides, kus Jaapani vannis on vesi samuti 40-kraadi ringis, aga ilma mullideta. Nii kuumas vees on soovituslik viibida vaid kuni veerand tundi. Igal juhul oli selline hommikune sulistamiskogemus väga värskendav ja pani vere kenasti käima.

Fort Myers, kus ööbisime, on väike tavaline linn. Seda läbib lai jõgi, mille ääres on sadama-ala, kuid sinna niisama ei pääse. Linnakese suurimaks vaatamisväärsuseks on aga Thomas Edisoni ja Henry Fordi majamuuseumid. Need kaks imetabast meest olid kunagi naabrid ja muretsesid endale talvekodud Florida sooja kliimasse. Nüüd asuvad samades majades just nende auks loodud muuseumid koos suure aiaga.

Soovisime täna kindlasti jõuda randa ning olin välja valinud meie rannapeatuseks väidetavalt nr üks ranna USA-s: Siesta Keys ranna, kus on liiv lumivalge ning peenike kui tuhksuhkur. Liivase ranna osa on äärmiselt lai ning selline valge peeikese tolmuse liivaga rannariba ulatub 8 miili pikkusele alale. Kui ranna serval tervitas meid kerge tuulega soe õhk, siis vee piirile jõudes oli päike meid jahedal liival nii kuumaks kütnud, et tahtsime kohe ujuma minna. Meie üllatus oli suur esimesi samme vette tehes - vesi tundus nii jahe, et ujumise mõte kippustakerduma. Saime esimesest märja vee emotsioonist üle ning peagi hulpisime soolases vees. Hiljem selgus, et vesi oli vaid 21 kraadi ja seetõttu tundus vesi meile esmalt ka veidi jahedana.

Siesta Keys rand on kahtlemata populaarne koht, ent tööpäeva lõuna paiku oli see pigem tühjavõitu, arvestades tavalist rannailma nautlejate konsentratsiooni. Kõige suurem hulk regulaarkülastajaid oli aga loomupäraselt platsis - parvede viisi kajakaid. Kajakad ei kartnud inimesi ning tulid üsna lähedale lootuses midagi hamba alla saada. Nad lendasid madalalt üle päikest nautivate inimeste ning meiegi peade kohal tiirutas aeg-ajalt nii mõnigi. Ühtäkki tundus mulle nagu midagi oleks meie rätikut vahele liivale taevast kukkunud. Vaatasin ringi, aga linnusitta ei märganus kusagil. Hetk hiljem avastas S, et meie randa kaasa võetud veepudel oli saanud taevaselt külaliselt täistabamuse.

Maantee, mida mööda me kulgesime, ei olnud päris selline, nagu ma ette olin kujutanud. Tee kvaliteet on hea ning igas suunas läheb reeglina mitu rida, kuid autosid liigub palju ja tempo on pigem aeglane, mistõttu kipub liiklus ka aeg-ajalt seiskuma. Tee ääres on linn linnas kinni, nii et ei saagi aru, kuidas asulad omavahel vahelduvad. Seda ei tee ka lihtsamaks asjaolu, et tee ääres puuduvad klassikalised linna või asula märgid koos nimedega, et võiksid sõites veidigi arvata kuhu sa täpsemalt jõudnud oled. Nii võttis meie tänane päevane sõit ära väga palju rohkem aega võrreldes sellega, mida algselt planeerisime. Või noh, kohalike ameeriklaste mõistes ei olnud need ummikupojadki, kuhu me sattusime, ent mõnekümne km läbimiseks kuluvale ajale võis rahulikult sõiduajale kuni pool tundi otsa kirjutada. Otsustasime, et edaspidi püüame planeerida võimalusel pikemad sõidud pigem pimedasse aega, et saaksime päevavalgust rohkem väljaspool autot nautida. Kuna päike loojub siinkandis õhtul poole kuue paiku, on pimedat aega päris omajagu.

Florida rannik on täis väikseid saari, mis on sildade ja teedega maismaaga ühendatud. Reeglina on need populaarsed kohad puhkajate hulgas. Otsustasime õhtustada ühe sellise saarekese peal. Anna Maria Island on väga romantiline koht. See on justkui troopikasaar keset ookeani, kus armastatakse pidada kauneid rannapulmi, kuhu tullakse imetlema päikeseloojangut, kus inimesed puhkavad ning kus rannarestoran valgub päikeseloojangu ajaks õhtustajaid täis. Jõudsime Anna Maria saare lõpus asuvasse rannarestorani Sandbari õhtustama juhuslikult täpselt päikeseloojangu ajaks. Siin loojub päike ikka jube kiiresti. Alles oli päike üpris kõrgel ning kui kukkuma hakkab, vajub päike silmapiiri taha loetud mõne minutiga, erinevalt Eestist, kus päike hakkab vaikselt merre vajuma ning kumab veel pärast ka tunde, enne kui päris pimedaks läheb. Siin saabub pimedus aga koheselt.

Kui mujal oleme inimesi näinud pigem tee ääres liikumas rohkem, siis Anna Maria on vaikne koht. Inimesi näeb liikumad oluliselt vähem ning kuskil tänavate peal melu ei toimu. Kui me poleks juhuslikult märganud autoga sõites silti, et rannas õhtistamiseks keera järgmisest tänavast vasakule, poleks me ka ühtki rannarestorani ise leidnud. See on ideaalne valge liivase rannaga palmidega palistatud paradiisisaar, koht, kus puhata. See väike jupp, mida nägime saarekese rannapoolsest osast, meenutas meile M-ga mõlemale kuidagi väga Maldiive. Ah, kui romantiline!

Õhtu lõpuks oli vaja meil leida veel endale ka öine peatuspaik. Olin reisi jaoks alla laadinud telefoni hulga erinevaid hotellide äppe, kuid need kõik nõudsid Interneti kasutamist. Olin reisile vennalt küll kaasa saanud USAs toimiva data sim-kaardi, kuid seda on mugav kasutada arvutis ja restorani me arvutit kaasa tassida ei viitsinud. Sandba asub ka sellises huvitavas kohas, kus puudub igasugune mobiili levi, ent selle eest on neil olemas wifi. Avasin Hotels Tonight äpi, mis ongi mõeldud viimase hetke hotellipakkumiste jaoks, vaatasime esimesele hotellile otsa St Petersburgi piirkonnas ning otsustasime selle ära võtta. Kontrollisin kiiresti Trivagost järgi selle hotelli hinnangud ning hinnataseme - Hotels Tonight pakkus meile ca kolmandiku võrra soodsamat hinda muudest kohtadest. Euoopas ma selliseid pakkumisi kuigivõrd ei täheldanud, USAs tundub see aga toimivat. Tund aega sõitu väikese koormusega maanteel üle mitmete üliüikkade, kilomeetreid kestvate sildade ning olimegi kohal oma rannahotellis St Petersburis. Küll homses päevavaöguses jõuab ka tutvuda siinse ümbrusega. Kui toa niiskus ning kerge kopitanud lõhn välja arvata, on see hotellikompleks esmapilgul pigem selline, mida oleme varem Ameerika filmidestki näinud. Homme tuleb taas kena päev päikese all.

Krokodillid ja delfiinid

Öö möödus vahelduvate ärkamiste ja uinumistega tulenevalt ajavahest. Kuskil öösel kella 5 paiku läks uni korralikult ära, kodus oli selleks ajaks juba ju keskpäev ning reeglina ma nii kaua ei maga. Vähkresin küljelt küljele kuniks suutsin uuesti magama jääda ja ärkasin alles kella peale väga unisena. Hetk hiljem selgus, et K ja S olid juba kuuest saadik üleval ning ootasid hommiku algust.

Jalutasime kohvritega läbi 7 Elevenist ning haarasime endale kerge hommikusöögi, mida plaanisime nautida siis, kui oleme paar kvartalit eemalt oma rendiauto kätte saanud. Sixti esinduses tegi teenindaja head tööd ning müüs meile maha sisuliselt kõikvõimalikud lisad, sh upgrade suuremale autole. Olime broneerinud GMC Acadia sarnase auto, kuid teenindaja arvas viisakalt, et suurte kohvritega oleks tase kõrgema autoga mugavam. Jäime rõõmsalt nõusse.

Kõndisime kõrval asuvasse garaaži ja jäime hõbedase GMC ees seisma. M vajutas auto pulti, aga midagi ei juhtunud. Heli tuli hoopis garaaži tagumises nurgas seisva auto juurest. Kui neljakesi korraga oma pead sinnapoole pöörasime, vajusid meil kõigil korraga suud ammuli – olime võtnud valge GMC Yukon XL-i. Ma polnud varem nii suurt sõiduautot kordagi näinud, rääkimata üheski sellises istumisest. Selle kõrvale oli pargitud suurema mõõduline mikrobuss, mis oli sama pikk nagu meile antud 7-kohaline maasturi tüüpi sõiduk, milles jätkus veel piisavalt ruumi ka nelja suurema kohvri jaoks.

Arutasime natuke omavahel ja otsustasime, et see auto on meie jaoks liiga suur. Võõras linnas ja riigis, kus liiklemine nõuab niigi natuke enam tähelepanu, ei tahaks muretseda sellepärast, kas keerad kuskilt välja või mahud korralikult parkima. Läksime tagasi Sixti esindusse ning palusime endale downgrade ehk ikkagi madalama klassi väiksemat autot. Teenidaja veenis meid siiski proovima Yukonit ära – kui peale kvartalisuurust prooviringi meile auto siiski liiga suur tundub, vahetavad nad selle väiksema vastu välja. Poisid hüppasid autosse, tegid tiiru ümber kvartali seda tõeliselt nautides ning parkisid auto tagasi selle kohale – Yukon oli siiski meie jaoks liiga suur. Tunnike peale asjaajamise algust saime kätte endale algselt bronnitud auto: GMC Acadia, mis on samuti 7-kohaline, aga meie mõistes suurema maasturi suurune, millega on liikluses toime tulla pigem tavapärasem, ent kus sees on piisavalt ruumi nii inimeste kui kohvrite jaoks.

Reisi planeerides oli poistel vaid kaks tingimust: tahaks suurt autot ja näha krokodille. Auto oli meil käes, nüüd oli aeg krokodillide jaoks. Keerasime nina Evergladesi looduspargi poole. Umbes poolel teel peatusime valgusfoori taga, kus üks naisterahvas jagas flaiereid propelleriga hõljukpaadi safarile Evergladesi looduspargis, kuhu plaanisime niikuinii minna, nii et soodushinna pakkumine kulus marjaks ära.

Kodus Evergladesi osas eeltööd tehes sattusime veidi segadusse milline see kõige õigem on, sest tundus, et pakkujaid oli justkui palju. Kohapeal sai pilt selgemaks: Evergladesi rahvuspark on väga suur märg ala, mida läbib risti täiesti sirge ca 100 miili pikkune maantee Miamist Naplesisse. Maantee ääres on ca paarkümmend hõljukpaadi sõidu pakkujat, kes kõik viivad väga sarnaste paatidega saabunud külalised üpris sarnastele radadele looduspargis. Ka hind on kõigil sarnane. Seega ei ole väga suurt vahet millise teenusepakkuja juurde minna. Everglades Safari Park, mille flaieri meie olime saanud, osutus aga TripAdvisori 2015. aasta lemmikuks. Ka meil oli põhjust nähtuga rahule jääda.

Külastajaskond, kes oli kogunenud meie retke alguseks, oli kokku ca paarkümmend inimest, nii et hõljuki peal oli meil ruumi üpris lahedalt. Istutasime end esimesse ritta maha, kust oli vaieldamatult parim vaade. Soe päike võttis mõnusalt ning õrn tuul jahutas parajalt. Meil oli ilmaga tõeliselt vedanud.

Meie paadijuht oli lahe sell, kellel endal on kodus kolm alligaatorit lemmikloomana. Floridas võib eksootilisi loomi lemmikutena pidada, kuid selleks tuleb taotleda eriluba, mis nõuab aega ja parajat bürokraatiat, lisaks käib politsei kord aastas regulaarselt kontrollimas loomade pidamise turvalisust. Inimesed, kes ei viitsi dokumente korda ajada või kelle jaoks muutub eksootilise looma eest hoolitsemine keerukaks, tulevad tihtilugu Evergladesi ja lasevad siin oma lemmikud salaja loodusesse. Kuna ilmastik on siin aastaringselt troopiline, kohanevad loomad hästi. See omakorda toob kaasa võõrliikide levimise looduses ning ka uute liikide tekke. Nii pidi praegu olema Evergladesi pargis esmakorne juhus, kus kaks eriliigist krokodilli on saanud ühised esimesed pojad.

Krokodillid ja alligaatorid, keda leidub Evergladesi piirkonnas üpris palju, on tegelikult rahumeelsed loomad, kes naljalt esimesena ei ründa, vaid teevad seda siis, kui tunnevad end ohustatuna või teevad seda söögi püüdmiseks. Ühest pesakonnast pidi munadest kooruma ca 40-50 poega, kuid kolmandaks eluaastaks, kui krokodill täiskasvanuks saab, jääb neist kõigist reeglina järgi vaid üks-kaks isendit – teised õed-vennad on selleks ajaks muude loomade poolt looduses nahka pistetud. Nii sööbki krokodill eelkõige neid loomi täiskasvanuna, kes tema liigikaaslasi on söönud tema lapsepõlve ajal. Inimest krokodill ei tunne ja pigem kipub kohtudes umbusklikult vaatama, ent ka kiiruga eemale tõmbuma. Meie giid rõhutas korduvalt, et krokodillid on tegelikult rahumeelsed loomad ning liigse ohtlikkuse ja hirmutunde on inimestes teenimatult tekitanud hoopis televisioon. Nii nagu haide rünnaku läbi hukkub aastas maailmas väidetavalt vaid mõni inimene, on ka krokodillide rünnakute ohvrite arv maailmas aastas üpris pisike. Koerte rünnakute läbi pidi aastas hukkuma oluliselt rohkem inimesi.

Minu jaoks on seni krokodill ja alligaator olnud suhteliselt sünonüümid. Giid selgitas ära aga vahe üpris lihtsasti: alligaatoril on alumised hambad huule varjus nagu inimesel ning neil on suur ja lihav keel, samas kui krokodillil on veidi pikem, tal on mõlemad, nii ülemised kui alumised hambad korraga näha ja tal puudub keel. Looduses eemalt väga aru ei saa kumba sa parajasti näed, kuid asjata torkima ei tasu ka minna, et seda kindlaks teha. Muide, alligaatoreid ja krokodille pidi looduslikult leiduma vaid veekogudes, mis on kaetud meile tuttava kullerkupu laadse kollase õiega vesiroosidega. Ka Eestis on sarnaseid vesiroose palju, aga õnneks ilma krokodeta.

Kui olime hõljuki safari läbi teinud ja alligaatorite toitmise ära vaadanud, otsustasime minna ka Evergladesi riiklikku rahvuspargi ossa Shark Valleys. Kohale jõudes avastasime, et parkimisplats on pilgeni täis ja seetõttu on tekkinud paras ootejärjekord, mis kuhugi suunda eriti liikuda ei tahtnud. Keerasime auto nina ringi ja otsustasime selle jupi vahele jätta ning selle asemel teha hoopis läbi paarkümmend miili eemal asuva miili pikkuse jalutuskäigu Kirby Storter Boardwalki laudteel, nähes kohalikku loodust küpressisalus.

Teel Miamist Napelsisse läbi Evergladesi jääb tee äärde enam-vähem üks söögikoht Ochopees, kus asub ka USA kõige väiksem postkontor, kuid viimasest suutsime niimoodi mööda sõita, et meil jäigi see märkamata. Söögikoht Joanie'sBlue Crab Cafe on aga tõeline pärl. See on ehe maakoha söögikoht, täpselt nagu klassikalises Ameerika filmis. Hoolimata pühapäeva pärastlõunasest ajast laulis seal meie einestamise ajal kitarri saatel ka üks härrasmees. Kogu see emotsioon kokku oli väga ehe ja tõeline Ameerika kogemus.

Hiliseks pärastlõunaks saabusime Naplesisse. Naples on väikene linn, millel on 9 miili pikkune valge liivaga rannajoon, mida palistavad troopilisele kliimale kohaselt palmid. See linnake koosneb rannarajoonis eelkõige madalatest villadest, mis eemalt vaadates tekitab sellise eriti sooja ja nunnu linna mulje. Kella 16 paiku, kui me esimest korda oma reisi jooksul randa sattusime, oli valge sõre liiv juba varba all jahe ning vesi meeldivalt veel soe. Väljas oli kerge tuul ilma mahedaks puhunud. K ja S otsustasid sellegipoolest oma esimese ujumise ära katsetada.

Napelsi üks suurimaid vaatamisväärsusi lisaks valgetele liivarandadele on pearanna lõpus asuv sadamakai. Kui Floridas kehtib kalastamisele muidu kord luba taotleda, siis Napelsi linn on otsustanud, et vee kohale ehitatud kai pealt võivad kala püüda kõik ning ilma litsentsita – need kulud katab Napelsi linn ise. Jõudsime kai peale just päikeseloojangu ajaks, mis siinkandis on äärmiselt populaarne. Inimesed kogunevad massidena kai peale peatset pimeda aja saabumist tähistava päikeseloojangu vaatamiseks ja pildistamiseks. See kõik on väga romantiline.

Kui jalutasime kai lõpust tagasi ranna poole, pani K tähele, et keegi rääkis läheduses delfiinidest. K küsis kus delfiine nähti. Vaatasime meile näidatud suunda veidi aega ning peagi ilmuski nähtavale veest delfiini külg ja niimoodi mitu korda järjest. Oh, meil õnnestus ära näha ka oma silmaga looduslikus keskkonnas delfiin!

Napels on väga nunnu linnake. Mõistan täiesti, miks inimesed tulevad siia puhkama ja soovivad jääda pikemaks.

Meil puudus hotell tänaseks ööks, sest ma polnud päris kindel kui kaugele me täna välja jaksame sõita ja palju Everglades meie ajast ära võtab. Olin arvestanud sellega, et McDonaldsis on tasuta WiFi ka Ameerikas ning saame jooksu pealt õhtu lähenedes Mc-st läbi astudes endale sobiliku hotelli arvutis ära bronnida. Enne kui jõudsin arvutist korralikult otsima hakata, oli K leidnud meile juba telefonist Fort Myersis asuva Hilton Garden Inni. Bronnisin selle kiiresti ära, seadsime end teele ja peagi saime juba rahulikult end õhtule sättida.

Pikk on raudlinnu tee kõikide võimaluste maale

Kui viis aastat tagasi M-ga Austraalias käisime, otsustasime et järgmise suurema juubeli puhul ehk viis aastat hiljem reisime Ameerikasse. Sel kevadel vaatasime kalendrisse ja kuigi olime Ameerika reisile pikalt mõelnud, tõdesime, et ajaliselt ei mängi see hetkel kuidagi välja ning otsustasime hoopis kevadel Maldiivide kasuks. Maldiivid olid seda kõike väärt ning olen tänaseni väga rahul, et selle otsuse langetasime tookord sedapidi.

Suve lõpul küsis K äkki kas tuleksime tema ja ta elukaaslase, M-i onupojaga, siinses blogis edaspidi S, et mitte ajada segi kahte ühesugust eesnime tähte, sügisel Miamisse. Mõte oli ootamatu, ent ahvatlev. Justkui tundus, et ka ajaliselt võiks kõik klappida, nii et mõeldud, tehtud ja lennupiletid ostetud.

Suvel tundus novembri lõpuni veel nii üüratu aeg, et jõuab kõike mõelda ja plaanida. Magistritöö ning muud toimetused trügisid aga niivõrd vahele, et reisi nii põhjalikult, nagu ma oleksin soovinud, ette valmistada ei jõudnudki. Õnneks läksime seekord neljakesi, mis tähendas, et K panustas reisile mõtlemisele rohkem, kui mul selleks hetkel võimalust oli ja seega ei lähenenudki ärasõidu kuupäev hirmuäratava kiirusega.

Täna hommikul ärkasime enne kukke ja koitu, et jõuda lennukile. Õigemini me ei saanudki öösel sisuliselt magada, sest M-l oli tööüritus, mistõttu jõudis ta koju napp tunnike enne äratuskella helinat ja mina tahtsin ühe õhtuga jõuda kõik veel tegemata asjad ära teha, nii et voodisse jõudsin lõpuks alles umbes tunnike enne M saabumist. Kui veidi peale kella 3 öösel telefon äratas, olime M-ga mõlemad ülimalt unised ja rampväsinud. Juba 25 minutit hiljem ootas meid maja ees takso ja meie reis Miamisse oligi alanud.

Lendasin Lufthansaga esimest korda. Check-ini tehes justkui õnnestus kõik, ent viimase lehe peal kuvas arvuti mulle teadet nagu minu elektroonilist USA-sse sisenemist ei oleks leitud. K ei saanud üldse korralikult check-ini teha – S lennupiletid lihtsalt ei printinud. Seega tuli meil kõigil enne reisi algust ka Lufthansa leti juurest läbi käia, et üle kontrollida kõigi asjade toimivus. Pardakaardid käes, hakkasime end lennule sättima.

Lufthansa lennuk nägi ilus ja korralik välja. Kuigi minus on patriootlikult veidi kahju, et rahvuslikku lennufirmat Estonian Airi enam ei ole ning keegi pardal eesti keeles enam ei tervita, siis Lufthansaga võiks ma meeleldi lennata teine kordki. Seda suurem oli mu üllatus, kui lennuki kõlaritest kostus lindistatud eestikeelne tervitus. Me oleme nii väike rahvas ja meie keele kõnelejaid on napivõitu, seda erilisem on see, kui üks suurfirma viitsib vaeva näha ning organiseerida stardiriigi emakeelse tervituse.

Frankfurdis maandudes ootas meid ees kerge lumesadu. Tallinnast saatis meid ära harukordselt soe sügisilm oma ca 7 soojakraadi ning tugeva tuulega, Frankfurdis tervitas meid aga klassikaline põhjamaine talv ühe soojakraadi ja valgete lumehelvestega. Meie lendude vahe oli piisavalt suur, et kuskil söögikohas rahulikult maha istuda ning hommikueinet nautida. Frankfurdi lennujaam üldse on küll suur, ent sellegipoolest jätab hubase ja meeldiva mulje.

Enne USA lennule minekut tuli meil läbida täiendav turvakontroll. USA puhul on see tavapärane, kuid arvestades praegu maailmas toimuvat, on kõikjal turvakontrolli oluliselt täiendatud. Nii saatis ka Tallinna lennujaamas meid lennule esmakordselt kolm naispolitseinikku.

Läbisime Frankfurdis turvakontrolli tavapäraselt, kui meie nelikust viimasena turvakontrolli sattunud S kõrvale kutsuti ja täiendavasse kontrolli suunati. See ehmatas korraks. K läks temaga kaasa ning meie jäime M-ga seisma tavajärjekorda ootamaks, mis edasi saab. Käisime piirikontrollist läbi, aga K-d ja S-i ei paistnud kusagilt. Meile tuli vastu vaid sama piiriametnik, kes S-i oli kõrvale suunanud. Pöördusime tema poole ja küsisime kuhu meie reisikaaslased jäid. Ametnik vaatas meid arusaamatu näoga ega seostanud millegagi. Küsisime eestlaste kohta. Ametnik küsis vastu, hispaanlased? Eestlastest ei teadnud ta midagi. Kui K-d ja S-i kirjeldama hakkasin, tulid nad talle siiski ette ning ta juhendas meid õige ruumi juurde, kus koheselt kohtusime ka oma kaasreisijatega. Selgus, et S oli sattunud tavapärasesse rutiinsesse lisaturvakontrolli ning pidi läbima röntgeni peale mida lubati meie reisil jätkuda.

Suundusime oma Miami lennu väravasse. Inimesed olid kogunenud juba piletilaua juurde, et valmistuda lennukisse minema. Lendasime meie jaoks esmakordselt kahekordse lennukiga, Airbusiga, mis peaks olema hetkel maailma kõige suurem reisilennuk. Ühtäkki täitis ootesaali saksakeelne naisteadvustaja hääl, mille peale enamus reisijaid naerma hakkas. Kui sellele järgnes inglisekeelne tõlge, mis teatas, et lend viibib ootamatu ja tavapäratu põhjuse tõttu: lennukisse on sattunud lind ning enne reisijate salongi laskmist tuleb lind kinni püüda, turtsatasime meiegi naerma. Pool tundi hiljem oli lind käes ning meie lend sai alata.

Mulle on kusagilt mulje jäänud, et kahekordne lennuk on suur ja vinge ning ilmselt on erinevatel lennufirmadel teatud detaile lastud ka lennuki juures muuta, ent tegelikkuses ei ole see midagi erilist. Jah, suur on see küll, mahutades ca 500 inimest pardale, kuid mulle tundub, et esimesel korrusel on ruumi isegi rohkem kui ülemisel. Oma suuruse tõttu tundub see lennuk õhus ka stabiilsem ja seetõttu on pikka, üle 10-tunni kestvat reisi sellega päris mõnus ette võtta. Olgugi, et lennuk oli suur ja mugav, siis tavareisija klassis nii pikka aega sundasendis püsida on kehale siiski kurnav. Nii oli mul tunne, justkui oleksime teel olnud juba kaks päeva ja Frankfurdis juhtunu oleks justkui olnud eile. Tegelikkuses kestis üks pikk päev ikka veel edasi, mis kulmineerus õhtu lõpuks ka tohutu väsimusega.

Ameerikasse kohale jõudes tuleb täita ära pere kohta üks riiki sisenemise deklaratsioon ja edasi seista pikas looklevas sabas, et sisestada samad andmed, mis deklaratsioonil, uuesti iseteeninduskioskisse, et sealt saada prinditud pilet, millega minna piiriametniku juure kellele anda uuesti oma sõrmejäljed ja lasta teha pilt, kuigi sai need just kioskisse sisestatud. Ent selline on kord ja sinna ei ole midagi parata. Las parem kontrollivad topelt, peaasi, et kõik turvaliselt läheb. Meie olukord oli aga tiba keeruline: reisijad, kellel on passis viisa (M-i kunagi ammu taotletud viisa kehtib veel) suunatakse vasakule ning ESTA (elektroonilise sisenemistaotluse täitnud) paremale. Nii läkski M jupp aega enne mind piirikontrollist läbi. Kui mina esimese ametnikuni jõudsin, selgus aga tõde, et pere, kes koos reisib, peab alati läbima ka piirikontrolli koos. Seda ei selgitanud meile enne aga mitte ükski ametnik ja nii tuli mul kahele ametnikule järjest selgitada, miks ma oma abikaasast eraldi piirikontrolli läbin. Õnneks läks kõik siiski kiiresti ning edaspidi lihtsalt teame, et läbime kontrolle alati koos.

Olime otsustanud, et rendiauto võtame alles homme Miami kesklinnast, sest täna me seda tegelikult ei vaja. Lennujaamast tuli aga kuidagi kesklinna saada. Miami lennujaam meenutas mulle oma olemuselt väga New Yorgi oma – suur, lahmakas, veidi kõle ja segane. Plaanisime esimese hooga võtta lennujaamast takso, et sellega oma kesklinna hotelli lihtsalt ja mugavalt saada, kuid meil ei õnnestunud leida lennujaamast väljapääsu tänavale ega tuvastada, kuidas me takso peale saaksime. Neid, kellel transfeer oli ette tellitud, ootasid lennule vastu tulnud inimesed nimesiltidega. Need, kes olid auto rentinud ja soovisid seda lennujaamast kätte saada, mis on vaieldamatult ka kõige populaarsem, ent reeglina ka kallim valik, suundusid peale pikki koridore vasakule ning paremale läks ainult ühistranspordi silt, ei enamat. Kehitasime õlgu ja otsustasime tuttavaks saada Miami ühistranspordisüsteemiga.

Piletiautomaadist ühistranspordi pileti sooritamisel pole siin iseenesest midagi keerulist, kui sa süsteemi oled juba korra läbi teinud. Meie magamatusest ja lendamisest pehmeks läinud ajud aga ei hammustanud kõike kohe läbi. Õnneks leidsime ühe väga abivalmis teenindaja, kes aitas meil piletid osta ning välja selgitada ka selle, kus peame maha minema ja kus ümber istuma. USA piletiautomaadi ostusüsteemi teeb keeruliseks paar nüanssi: korraga saab osta ainult ühe pileti; piletiostul tuleb sisestada alati postiindeks mingil veidral põhjusel ning ühe pangakaardiga saab järjest osta vaid kolm piletit. Kui neist kõigest mööda saada, siis prindib automaat paberist kaardikese, millega pääseb ühistranspordi alasse sisse ning välja kaarti valideerides.

Istusime rongile, sõitsime õigesse peatusse, väljusime rongijaamast ning suundusime elektrilisele monoraudteele, mis sõidab Miamis kesklinnas väikest ringi, ent seda kõigile tasuta. Monoraudtee peatus pidi olema meie hotellile üpris lähedal, nii et tegelikult peale väikesi nuputamisi jõudsime üpris lihtsalt Miami kesklinna. Tulime peatusest välja tänavale, kus pidi asuma ka meie broneeritud hotell ning hakkasime uurima maja numbreid. Meil oli vaja leida maja nr 146, meie ees oli maja nr 200. Selge, ühele poole minnes lähevad numbrid suuremaks ja teisele poole väiksemaks, nii et lühikese jalutuskäiguga peaks asjad selguma kähku. Kõndisime mõne suure maja jagu edasi, kuid mida me ei leidnud, olid maja numbrid. Ühtäkki seisime maja ees nr 50. K otsustas seal samas olnud ilusalongist pärima minna kuidas me oma hotelli üles leiaksime. Teenindaja mõtles veidi ja teatas siis, et meie otsitud hotell on neist ülejärgmine maja. Esmamuljena tundub mulle, et maja numbrid on siinkandis küll midagi muud, kui meie traditsiooniliselt harjunud oleme.

Saime hotellis toad kätte hotelli kõige kõrgemal, 17. korrusel, ent vaatena avardub väike nurgake sisehoovi basseinidele, kõrval kõrgumas kordi ja kordi kõrgemad kortermajad ning hotellid. Hakkasin toas uurima vastuvõtust kaasa saadud pabereid ning avastasin, et meie hotelli hinna sisse kuulus ka tasuta jook hotelli baaris. See oli meeldiv üllatus väsimuse peletamiseks ning mõnusa õhtu alguseks. Imesime läbi ülipeenikeste kõrte lahjad kokteilid ära ja jalutasime hotellist üle tee otse sadamakai juurde, kust kostis melu ja paistsid tuledes söögikohad. Veider on vaadata keset palmisalusid ja 27-kraadist soojust jõulurüüsse ehitud tuledesäras kümnete meetrite kõrgust kuuske, veel veidram aga novembri lõpus näha sellises kliimas autosid, mis veavad koju võrku pakendatud kuuske.

Jalutasime mööda sadamakaid, kuulasime hispaaniakeelse bändi esinemist ning otsisime restorani, kus õhtust süüa. Seal samas asus ka meile üllatusena ostukeskus, mis ka õhtutundidel veel avatud oli. Eile oli USA enne jõuluse perioodi suurim ostupüha Black Friday ehk must reede, mille jaoks tehakse tohutuid suurte soodustustega müüke, ärgitamaks kliente sobilikke jõulukinke ära ostma. Nii mõneski kohas kehtib ka see allahindlus veel täna ja homme. Kasutasime K-ga võimalust ning hüppasime sisse Victoria’s Secreti pesupoodi. Soojas ja hubases suures poes võttis silme eest valik kirjuks ning ühtäkki saabus ka selline väsimus, et mõistus selgelt enam ei võtnud ja pea hakkas kergelt pöörlema. Jõudsime ühisele järeldusele, et viimane aeg on end tagasi sättida hotelli ja magama keerata. Ilmselgelt annab ka 7-tunnine ajavahe end tunda.

Meie hotelli kõrval asub Pharmacy ehk meie mõistes apteek, kuid ukselt sisse piiludes avastasime hoopis 24-tunnise avatusega väikese toidu- ja esmatarbekaupade poe, kust õnnestus meil muretseda nii elektriadapter konverteerimaks USA süsteemi ümber Euroopa omaks kui ka maha jäänud hambaharjad. USA-s ei ole mitmed asjad päris need, mis nad algselt esmapilgul tunduvad. Nii mõnedki asjad võivad olla sootuks paremad.

Püsiklient ei ole SASi/EuroBonuse jaoks oluline

On aasta 2004 kevad. Olen esimest korda elus turismimessil TourEst ning otsin lennukipileteid elu esimeseks lennureisiks, sihtkohaks Brüssel. Eesti ei ole veel Euroopa Liidus, nii et Brüsseli vahel otselende veel ei lenda ning lennupiletid on uskumatult kallid.

Erakordse juhusena on SAS teinud piletikampaania, nii et otse messilt ostes on piletid tolle aja kohta väga mõistliku hinnaga, lisaks saab kaasa iga piletiga ka korraliku Titani käsipagasikohvri, mis oma mugavuse ning kvaliteediga teenib mind veel aastaid. Ka ei ole mul veel krediitkaarti, mistõttu SAS teeb messil broneeringu oma firmakaardiga ja saadab mulle tasumiseks arve. Kuller toob paberkandjal lennupiletid koos kohvritega koju. Kõik on suurepärane ning emotsioon on üle ootuste positiivne.

Lendame E-ga Tallinnast Arlandasse ning sealt edasi Brüsselisse. Lennud toimuvad väga sujuvalt, teenindus on ülimalt meeldiv ning üle ootuste läheb kõik väga hästi. Vaatan imetlusega tumesiniseid lennuki nahkistmeid ning mõttes otsustan, et edaspidi võiks vabalt SASiga veel lennata. Minu silmis asetseb SAS ilmselgelt Euroopa kõrgklassi lennufirmade tasemele.

Sama lennu jaoks teen aastal 2004 SASi teenindaja soovitusel endale ka sama lennuliini hallatava punktikogumise kaardi EuroBonus. Mõnda aega hiljem jõuab kaart mulle ka kenasti koju postkasti. Rõõmustan, et Estonian Air kasutab sama punktisüsteemi ning edaspidiste aastate lennud broneerin julgelt, kasutades oma EuroBonuse punktikontot. Vaid korra tuleb mul suhelda vahepealsete aastate jooksul EuroBonuse konsultandiga, sest olen enne check-ini unustanud lennud kaardile kanda. Kui aja jooksul muutub ka mu peamine meiliaadress, hakkavad saabuma uude postkasti nii Estonian Airi kui SASi lennupakkumised, kuvades meili päises minu nime koos mu EuroBonuse konto numbriga.

Olen aastate jooksul enda teada olnud lojaalne EuroBonuse kasutaja ning aasta-paari jooksul juhtub mõni EuroBonuse partnerliini lend ikka olema minu reisishtkohtade transpordivalikus. Viimati registreerisin oma EuroBonuse kaardi ära, kui tegin septembris check-ini Oslo lennule. Olen sama kaarti kasutanud korduvalt nii reisibüroodes, lennujaamas kui veebis ning kunagi ei ole keegi mulle teatanud, et mu konto või kaardiga on mingi probleem. Kuni tänaseni.

Kasutan reiside planeerimiseks ja lihtsamaks kontrolli all hoidmiseks TripIt veebi ja äppi, mille järgi on aega, majutusi, lende ja kõike muud reisisse puutuvat väga lihtne hallata ning planeerida. Olen seda süsteemi kasutanud juba aastaid, kuid alles nüüd esmakordselt otsustasin proovida ära Pro võimalused. TripIt annab võimaluse ka süsteemi sisse panna kõik boonsupunkti kogumise kaardid, nii et neid on hea ühes kohas hallata ja näha oma kogutud punkte. Kuna mulle meeldib kõikjalt igasugu punkte koguda, siis hakkasin TripItisse laduma järjest oma lennufirmade boonuskaardi kontosid kuni jõudsin EuroBonuseni.

Ma ei mäletanud oma EuroBonuse konto parooli ning lasin süsteemil parooli endale uuesti meilile saata. Süsteem teatas mulle aga, et minu meiliaadressi neil leida ei õnnestu ja sellise kaardinumbriga kontot ei ole. Arvasin, et kuna EuroBonuse konto sai tehtud üle kümne aasta tagasi, on ehk asi vahepealses süsteemi uuendamises ja võtsin ühendust klienditoega.

Klienditugi teatas mulle, et minu EuroBonuse numbriga konto, mida kasutasin alles septembri lõpus, on deaktiveeritud ning neil ei õnnestu näha millal konto deaktiveeritakse, ent kui ma nelja või viie (suhtlesin kahe erineva teenindajaga ja kumbki andis erinevat infot) aasta jooksul EuroBonust ei kasuta, siis konto deaktiveeritakse ja seega on mind nende püsiklientide hulgast välja visatud. Olin siiras hämmingus, sest meilile ma ühtki teadet selle kohta saanud ei olnud.

Klienditeenindaja väitis mulle, et teavitus siiski on pidanud tulema ja ju on see saadetud meilile, mida kasutasin aastal 2004 ning millele mul enam ligipääsu pole. Leppisin tema jutuga ja tegin endale uue kliendikonto. Igaks juhuks lasin postkastist ka EuroBonuse otsingu läbi ning minu üllatus oli suur, kui avastasin lugemata reklaamkirjade hulgast aasta 2013 teisest poolest jäänud SASi uudiskirja, kus kutsutakse mind kui püsiklienti, tuues ära ka mu nime ja deaktiveeritud kliendikonto numbri, nendega soodsalt lendama.

Võtsin uuesti ühendust kasutajatoega, et selgitada, kuidas ma olen 2013 aastal neilt veel kirju kindlalt saanud, enne seda lennanud nendega kindlasti eelneva 4 aasta jooksul ja kuidas mu konto on ikkagi deaktiveeritud. Teenindaja ei osanud sellele küsimusele vastata muud, kui seda, et minu meilikonto, kuhu tulevd nende uudiskirjad, ei ole nende süsteemis seotud ühegi EuroBonuse kontoga, olgugi, et meili päises on sidumine kenasti näha. Ka ei olnud teenindaja nõus andma kellegi teise kontakti, kes suudaks tekkinud olukorda selgitada.

Leppisin sellega, et mu vana konto on kadunud ja vahepealsed lennupunktid kõik korstnasse läinud. Kui uurisin, kas mul on uuele, täna loodud kontole tagant järele võimalik peale kanda septembri lõpus tehtud lend, mille sidusin ära enda tol hetkel teadaoleva EuroBonuse kontoga, teatas teenindaja, et püsiklientidel on võimalus märkimata punkte tagant järele 6 kuud lasta kaardile peale panna, aga kuna mina olen tänasest uus klient, siis mulle kehtib sama õigus ainult 30 päeva ja september oli rohkem kui 30 päeva tagasi ning enne tänast olin ma SASi ja EuroBonuse jaoks mittekeegi. Lühidalt kokkuvõttes läksid minu mitme aasta lennupunktid kõik vastu taevast.

Olen siiralt üllatunud selle üle, kuidas nad ei tea millal kliendikonto deaktiveerivad ja kuidas SAS/EuroBonus ei teavita konto deaktiveerimisest klienti, kuigi neil on kõik kontaktid selleks olemas. Samuti olen üllatunud, et kõik süsteemid lasevad kasutada kehtetut kliendikonto numbrit ning seda, et kontoga mingi jama on, näeb ise vaid klient, kui ta seda uurib, ja klienditeenindus, kui neilt küsitakse. Teenindaja tegi mulle ka väga selgeks, et kliendi enda asi on hoida silma peal oma kliendikonto toimivusel ja punktide laekumisel.

Eks ma täna ju hoidsingi. Tahtsin kontrollida, et viimase lennu punktid on laekunud. Ma ainult ei teadnud, et ma ei ole juba mõnda aega olnud EuroBonuse klient ja seda ma kuskilt ise kontrollida igaks juhuks ei osanud. Selline suhtumine ja teadmatus on minu jaoks klienditeeninduse uus tase, mida ma ei osanud oodata. Kuna minu elu esimene lennureis oli SASiga, siis olin neist siiani olnud heal arvamusel. Nüüd Estonian Air enam ei lenda, nii et nende puhul pole EuroBonuse kasutamine enam vajalik. Järgmisi lennupileteid kuhugi ostes aga võtan teadmiseks, et SASi jaoks pole püsikliendid olulised. Ju läheb SASil siis niigi hästi. Mul on kahju, et minu aastaid kestnud hea emotsioon ja kliendisuhe selliselt lõppema pidi. Kui ma just lennuvalikul fakti ees pole, siis SAS ja EuroBonuse partnerid jäid küll ühest oma kliendist täna ilma.